1646. a kohtuprotsess Viru-Järva meeskohtus

kaardile

15. juuli 1646

Loo aluseks on situatsioon, mis talurahva argielus oli üsna tavapärane: Merja küla mees Vägeva Jaan kaebab, et Metstaguse küla hobused on varakevadel tihtipeale Merja küla põldudel jooksnud ja orast tallanud. Selline õnnetus tulenes tavaliselt omanike hooletusest - parandamata jäänud karjaaedaest murdsid loomad tihti läbi, sattudes nii võõrastele põldudele vabalt jooksma ja kahju tegema. Ulapeale jäänud loomad võisid alles valmivale saagile väga palju kahju teha ja talu nälga jätta. Seega oli tavaline, et põllu pealt tabatud võõrad loomad karistuseks kinni võeti või hoopis maha löödi. Nii on ka siin puhul sündinud - Vägeva Jaan on oma suguseltsile öelnud, et need võõrad loomad maha lööks.

Ühe surnud hobuse eest on kahjutasu nõudma tulnud Metstaguse küla mees Otsa Hans. Talumeeste vahel tekkis vaidlus selle üle, kes täpselt Vägeva Jaani suguseltsist hobuse maha lõi ja kes kahjutasu maksma peaks. Vägeva Jaan tahab asja uurida ja palub oodata, Otsa Hans aga nõuab kohe tasu. Vaidluse käigus ähvardab Hans, et kui tasu kohe ei maksta, sureb Jaani suguseltist keegi veel enne kui rukis üles tõuseb. Et selline ähvardus väga kaalukas oli, mindi vaidlusega ka mõisahärra David Reimersi juurde, kus Otsa Hans oma ähvardust kordas: kui tema hobust kinni ei maksta, peab ta otsima kellegi, kes hobuse surmaja ära nõiuks.

Jüripäevaks oligi Vägeva Jaani tütar haigestunud ja kurtnud, et talle ilmub igal ööl must hobune, keda ta oma jõuga söötma peab. Peatselt tütar suri. Et ka Otsa Hansu hobune oli olnud musta värvi, andis see põhjust oletada, et Hans tütre surma taga seisab. Vägeva Jaan palub kohtul asja uurida.

Kohtu ees olles väitis Otsa Hans, et ta ei ole kunagi ähvardanud kedagi ära nõiduda ega tea ka nõidusest mitte midagi, kuid koguni viis tunnistajad kinnitavad, et nad on kuulnud teda lubavat nõia juurde minna. Tunnistajate ütlused ja asjaolu, et Vägeva Jaani tütar oli surnud kaheksa päeva pärast jüripäeva ehk enne rukki ülestõusmist, täpselt nii nagu Otsa Hans oli lubanud, kinnitasid kohtule, et Otsa Hans on kahtlusalune. Et Otsa Hans midagi ise üles ei tunnistanud nagu protsessiõigus nõudis, andsid olemasolevad tunnistused piisava aluse lubada timukal Otsa Hansu kohtulikult piinata. Kogu asi anti edasi ülemkohtu pädevusse.

1646. aastal Järvamaal aset leidnud lugu kinnitab, et Eestis toimunud nõiaprotsesse ei peetud kaugeltki mitte ainult ristiusu Kuradi-kujutelmade õhutusel. Maagia kasutamine igapäevaelus oli tavaline nähtus ja seda ei kardetud kasutada omaenda huvides. Kui selle kasutamisega kaasnesid aga tõsised tagajärjed, tõi see kaasa kogukonna hukkamõistu. Ilmselt olid Otsa Hansu ähvardused öeldud tõesti vaid hirmutamiseks, et hobuse eest oma tasu kätte saada - Hans kasutas oma huvides ära kogukonna usku ja hirmu nõiduse ees. Võib aimata, et siinkohal on tegemist ka teatava hulljulgusega, sest maagiliste toimingutega praalimine ei olnud aktsepteeritud  - Vägeva Jaani tütre haigestumine ei olnud ilmselt osa Otsa Hansu plaanist ja tõi talle kaasa ettenägematud tagajärjed. Protsessi käik näitab ka, et talurahvas teadis, kuidas õigust oma huvides ära kasutada: Vägeva Jaani julge astumine nii mõisahärra kui kohtu ette ning mitmete tunnistajate kohaletoomine annab tunnistust väga sihipärasest isiklike õiguste kaitsest.

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • kirik
  • kohus
  • mõis
  • nool