Eesti film 1970. aastatel

kaardile

1975


Tšehhoslovakkia 1968. aasta sündmuste üheks järelkajaks oli 1970. aasta juulis kõikide vabariiklike telefilmistuudiote Moskvale allutamine. Selle tulemusena muutusid vabariiklikud stuudiod Kesktelevisiooni tellimuste täitjaks ning nende tegevus tuli Moskvaga kooskõlastada. Eesti kultuuri jäädvustamine ja kohalike probleemide teadvustamine hakkas seetõttu tagaplaanile jääma. Võimud tunnistasid paljud filmid nõukogude inimesele vastuvõetavaks alles pärast suurte kärbete tegemist, mõned filmid keelati aga hoopis.

Nii mõisteti Moskvast riiulifilmiks jääma Vladimir Karasjovi 1971. aastal valminud neljaosaline teos „Lindpriid" ning Virve Aruoja „Lõppematu päev". Filmitegijad balanseerisid lubatu ja keelatu piiril ning mitmed filmid olid vaid pelgad käibetõdede illustratsioonid. Moskva oli huvitatud vaid venekeelsetest filmidest ning eestikeelsed variandid jäid mõnikordki tegemata.

Siiski alustas näiteks Peep Puks 1971. aastal tegema tõsielufilme kirjanikest, kellest esimesena käsitleti A. H. Tammsaaret. Rikkaliku illustreeriva materjali ja looduspiltide abil anti põhjalik ülevaade kirjanikust nii inimese kui ka loojana. Puksi tähtteoseks sai aga „Juhan Liivi lugu" (1975), milles oli õnnestunult väljendatud Liivi luule meeleolu pildis, mitte rõhudes sõnale. 1974. aastal valminud „Ukukarus" peategelast mänginud Elle Kull tunnistati selle rolli tõttu üleliidulisel filmifestivalil parimaks naisnäitlejaks.

Eesti telefilmis valmis esimene joonisfilm „Huviline filmikaamera" 1971. aastal, mil loodi ka Tallinnfilmi joonisfilmiosakond. 1973. aastal debüteeris filmiga „Värvipliiatsid" hilisem Eesti viljakaim joonisfilmilavastaja Avo Paistrik. Ta liikus joonisfilmiga kiiresti unenägude maailma, et selle kaudu näidata tehnokraatiat jumaldava ühiskonnakorralduse varjukülgi. Pärast „Tolmuimeja" valmimist 1978. aastal, kus punane tolmuimeja sõi ära kõik, mis talle ette juhtus, lubati Paistrikul teha vaid lastefilme. Ta lavastas sürrealistliku ja fantaasiarikka triloogia Klaabust, mille kunstnikeks on tema enda kõrval Kaarel Kurismaa ja Mati Kütt.

1976. aastal esilinastus Tallinnas ka mängufilm „Suvi", mille stsenaariumi kirjutas Oskar Lutsu teoste põhjal Paul-Eerik Rummo, režissööriks oli Arvo Kruusement. Kaasa tegid „Kevadest" tuntud näitlejad, kes parasjagu olid sirgunud „Suve"-ealisteks - seda oli Kruusement taotluslikult oodanud. Filmitegijad püüdsid edasi anda kordumatut lutslikku esitusviisi, kirjaniku sotsiaalset tundlikkust ja võluv-mõnusat huumorit. Triloogia kolmas osa „Sügis" valmis 1990. aastal. Silmapaistvaks teosteks oli ka 1976. aastal esilinastunud mängufilm „Indrek" - A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse" II osa ekraniseering - milles oli väga head näitlejatööd. Filmiloojad jälgisid eelkõige peategelase tõeotsimise teed, nagu kirjanik seda rõhutanud oli. Film oli ka Mikk Mikiveri debüüdiks mängufilmilavastajana.

1979. aastal esilinastus Tallinnas režissöör Grigori Kromanovi ulmefilm „Hukkunud Alpinisti hotell", mis valmis Arkadi ja Boriss Strugatski samanimelise ulmeromaani ainetel ning autorite endi stsenaariumi põhjal. Tegu oli teadus-fantastilise filmiga Maa elanike kohtumisest tulnukatega. „Hukkunud Alpinisti hotell", mis jäi Kromanovi viimaseks filmiks, võitis Trieste XVIII rahvusvahelisel ulmefilmide festivalil teise auhinna - „Hõbedase asteroidi". Filmi saatis ka tohutu publikuedu: ainuüksi esimesel linastusaastal vaatas seda 17,5 miljonit inimest.

http://www.ef100.ee/index.php?page=90&
Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika. III osa, 1961-81. Eesti entsüklopeediakirjastus, 2006

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • maja
  • näitus
  • nool
  • ring