Film iseseisvas Eestis

kaardile

1991

Üleminekuaastatel võis täheldada teravdatud sotsiaalse temaatika kõrval suundumust filmikeele kompliteeritusele. Senisest märksa tõsisemalt üritati 1990. aastate alguses aga kanda kinnitada ka meelelahutuslikes žanrites. Olulist kassaedu õnnestus saavutada Mati Põdre Raimond Valgre ainelisel filmil „Need vanad armastuskirjad" (1992). Pärast kroonile üleminekut pingestusid filminduse rahastamise võimalused ning linateosed toodeti vähe - 1996. aastal mitte ühtegi - aga 1990. aastate lõpul hakas Eesti filmimaastik taas elavnema. Pikaajaliste kogemustega Moskva ja Leningradi koolkodade kõrvale tekkis 1990. aastatel mitmeid uusi noori filmitegijaid.

1999. aastal valmis režissöör Arno Okki mängufilm „Ristumine peateega", mis põhines Jaan Tätte näitemängul ja oli Eesti filminduse elavnemise üheks ning silmapaistvamaks märgiks. 21. sajandi alguses arenes Eesti filmindus noore aktiivse tegelejaskonna mõjul silmapaistvalt. Oluliselt enam, võrreldes eelneva, 1990. aastatel lõpu suhteliselt stagnantse perioodiga, võis täheldada Eesti filmikunsti spektri avatumaks muutumist.

Eesti joonisfilmi uueks alguseks võiks nimetada Heiki Ernitsa ning Janno Põldmaa linateost „Lotte reis lõunamaale" (2001). Silmapaistvatest draamadest valmisid 21. sajandil Arvo Iho „Karu süda" (2001) ja eelkõige Elmo Nüganeni „Nimed marmortahvlil", mis põhines Albert Kivikase romaanil. Film tõi publikuni kaasakiskuva pildi ajast, mil paljud eesti koolipoisid otse koolipingist tõusid ja vastsündinud Eesti Vabariigi relvajõududes Vabadussõjas võitlema asusid. „Nimed marmortahvlil" osutus äärmiselt populaarseks ja kogus kinodes umbes 167 000 vaatajat, mis hoiab enda käes Eesti kinokülastuste viimase aja rekordit.

„Sigade revolutsioon" (2004) ja „Malev" (2005) olid kaks silmapaistvaimat Eesti ajaloolise komöödia žanri kuuluvat linatoest, mis mõlemad saavutasid suure populaarsuse. Lisaks olid mõlemad filmid loodud suhteliselt väikestes stuudiotes ning uue põlvkonna režissööritöödena. Viimase aja Eesti kinokunsti silmapaistvaimaks dokumentaalfilmiks oli taasiseseisvumise aastate sündmusi kajastav „Laulev revolutsioon" (2006).

Märkimisväärseteks mängufilmideks olid ka Eesti kaasaegse koolielu muresid ja probleeme kajastav „Klass" (2007), mille režissöör oli Ilmar Raag ning Mati Undi samanimelisest romaanist inspireeritud draamafilm „Sügisball", mida režissöör Veiko Õunapuu määratles žanriliselt kui süsimusta komöödiat üksindusest, ahastusest ja lootusetusest. 2011. aastal valiti „Sügisball" erinevate elualade filmiasjatundjate poolt Eesti kõigi aegade parimaks linateoseks.

http://www.ef100.ee/index.php?page=90&
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_filmide_loend
Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika. Osa IV, 1981-2000. Eesti entsüklopeediakirjastus, 2007

 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • maja
  • näitus
  • nool
  • ring