Lahingute algus Sinimägedes

Sulge

Tannenbergi liin oli rindejoon, mida Saksa väejuhatus oli kindlustanud juba 1943. aastast alates ning selle raskuskeskme moodustasid kolm väikest küngast Sinimäe asula juures.

Kaitsevöönd koosnes kaevikuliinist, mille vahele olid pikitud soomustatud tulipunktid, kindlustatud punkrid ja laskepesad. Vööndi ette oli rajatud tankitõkkeid ja miinivälju. Sinimäed olid reaalselt ainus koht selles soises maastikus, kust soomusjõududel oli võimalik läbi murda.

Esimesed punaväelased jõudsid Sinimägedeni 26. juulil 1944, asudes seda käigult ründama. Samuti algas äge Nõukogude suurtüki- ja õhuväerünnak, mis nõrgendas oluliselt sakslaste kaitsepositsioone.

Õhtul murdsid tankid Saksa kaitseliinist läbi ja hõivasid Lastekodumäe idaosa. 27. juulil jõudsid Sinimägedesse Punaarmee põhijõud, alustades kohe ägeda pealetungiga. Soodeni juhitud Eesti üksuste abiga üritati Lastekodumäge küll tagasi võtta, kuid raskete kaotuste hinnaga oldi siiski sunnitud 28. juulil tagasi tõmbuma Vaivara vanasse surnuaeda.

  • Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
  • Mart Laar. Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak 2008
  • http://www.vaivaravald.ee/muuseum/userfiles/Image/kaevikus.jpg
  • "Sõjad ajalugu kaartidel", Eesti Entsüklopeedia Kirjastus, Tallinn 2005, lk 112