Eesti rahva esimene massiküüditamine

Sulge

 

Küüditamine algas ööl vastu 14. juunit 1941, reedel vastu laupäeva.

Pahaaimamatud pered äratati öösel üles ning neile loeti ette määrus, mille järgi nad kohtuotsuseta kas arreteeriti või saadeti kodumaalt välja.

Küüditavaid otsiti taga 16. juunini. Armu ei antud ka rasedatele, raskesti haigetele ega vanuritele.

17. juunil alustasid inimesi täistopitud loomavagunid Narvast ja Irboskast teekonda Siberi suunas.

Deporteerimisaruande kohaselt küüditati Eestist 3178 arreteeritut (peamiselt mehed) ning 5978 väljasaadetut.

Arreteeritud paigutati Siberi vangilaagritesse, kus suurem osa neist oli 1942. aasta talveks surma saanud või hukatud. Arreteeritute perekonnad saadeti aga Kirovi ja Novosibirski oblasti kaugematesse piirkondadesse, kus paljud surid külma, nälja ning raske töö tõttu.

Massideportatsiooni peamine eesmärk oli tekitada rahva teadvuses tõeline šokk, mis purustaks igasugused lootused Eesti iseseisvuse taastumisest. Samuti sooviti peatselt Saksamaaga algava sõja hirmus likvideerida selle lähitagalast kõik võimalikud vastupanijad, kes võiksid Nõukogude armee tegevust õõnestada. Tegelikkuses häälestas see kõik Nõukogude süsteemi vastu hoopis ka viimased kahevahel olijad.

Foto: http://www.hot.ee/laging/vagun.jpg

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
Mart Laar. Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis. Tallinn: Grenader, 2005