Haapsalu 19. sajandi alguses

Sulge

19. sajandi alguses vastu võetud talurahvaseadused andsid suurele hulgale inimestele avaramad liikumisõigused, mistõttu mitmed maaelanikud asusid elama ka linnadesse, sealhulgas Haapsalusse, mille rahvaarv oli 1820. aastate alguses u 650 inimest, aga 1834. aasta revisjoni andmetel juba 1800 - seega oli elanike hulk vaid 15 aastaga kolmekordistunud. Paljud linna registreeritud inimesed elasid aga tegelikult maapiirkondades - selliste isikute arv võis tihti ulatuda rohkem kui pooleni elanike üldarvust. Linna saabus palju uusasukaid Hiiumaalt ning Noarootsist, kes olid valdavalt rootslased, aga Haapsallu asus elama ka mitu vanausulistest vene perekonda.

19. sajandi alguses oli Haapsalus 99 elumaja, millest 31 olid kivist - suurem osa neist kuulus aadlikele ja linnakodanikele, mõned ka sõjaväele, kirikule ja kaupmeestele ning üks linna karjusele Andrusele. 1857. aastal oli majade arv kasvanud 240-ni, turuplatse oli kaks, kus lisaks tavalistele turupäevadele toimusid kaks korda aastas laadad. Haapsalule tekkisid ka suuremad eeslinnad, mis hiljem asula territooriumiga kokku kasvasid. 1837. aastal avati esimene eesti õppekeelega kool, sest 2/3 linlastest olid eestlased. Haapsalus oli sel ajal kolm trahterit ja üks kõrts.

Haapsalus ei tekkinud ühtegi suuremat tööstuslikku ettevõtet, mis oleks stimuleerinud rahvaarvu kiiret tõusu, küll aga laienes linna suvitajate seas populaarseks teinud kuurort. 19. sajandil oli Haapsalu majanduslik tähtsus üldiselt väike, väliskaubandusega tegeleti ülimalt vähe ning ka teiste Vene impeeriumi linnadega oli kohalikel kaupmeestel hõredalt suhteid - äri toimus peamiselt Tallinna kaudu. 1836. aastast on teada, et Haapsallu saabus 8-9 laeva, välja veeti teravilja ning viina, imporditi soola Inglismaalt ning heeringaid Narvast.

Fotol: vaade sadamale 19 sa.j lõpul

Kuigi Haapsalu kaubanduslik tähtsus jäi Tallinna ja Pärnu varju, olid linnas soodsad tingimused käsitöö arenemiseks: paljusid kodukäsitöö tooteid oli võimalik müüa suvitajatele ning nii sai tuntuks ka Haapsalu rätt või sall

Haapsalus sündis 1805. aastal kohtufoogti pojana saksa-rootsi päritolu soome-ugri keelte uurija, etnograaf ja loodusteadlane Johann Ferdinand Wiedemann. Samuti töötas linnas kakskümmend aastat kreisikooli inspektorina folklorist Aleksander Heinrich Neus, kes oli silmapaistev rahvaluule koguja ning üks Eestimaa Kirjanduse Seltsi asutajaid. Samuti tegutses Haapsalus follorist, etnograaf ja ajaloolane Carl Friedrich Wilhelm Russwurm, kes kogus hulgaliselt folkloristlikku materjali eestlaste ja rannarootslaste seas. Silmapaistev oli ka Carl Abraham Hunniuse tegevus Haapsalu tervisemuda teadusliku uurimisega seoses, mis pani aluse linna kuurortile.

Pihlau, Voldemar. Haapsalu linna ajaloost XIX sajandi I poolel. Haapsalu, 1959
www.muuseum.haapsalu.ee

Foto: http://haapsalujahtklubi.ee/?Ajaloolised_pildid&pic=3&page=0