Haapsalu Esimese maailmasõja ajal

Sulge

1914. aasta suvel puhkenud Esimene maailmasõda oli 1915. aastaks jõudnud tänapäevase Eesti piiride vahetusse lähedusse. Selleks ajaks oli Vene armeesse värvatud umbes 100 000 eestlast, kellest osa pärines loomulikult ka Haapsalust, kuhu oli ühtlasi rajatud merevägede staap. Linna ja selle lähedusse, peamiselt Rohuküla sadamasse, oli paigutatud Vene väeüksusi ning lahingulaevu, mis võitlesid Saksa laevastikuga Väinamerel, kus eriti 1917. aasta oktoobris toimusid suured merelahingud. 1917. aasta märtsis oli Haapsalut tabanud ka Venemaa Veebruaripöörde revolutsioonilised meeleolud: äärmuslike vaadetega madrused olid näiteks omakohtu korras turuplatsil maha lasknud linnapea Gottfried von Krusenstierni, kes väidetavalt toiduvarusid varjas. Aprillis käisid Haapsalus kõnet pidamas kaks Siberist naasnud vene revolutsionääri, kes enda intelligentse ja viisaka välimuse ning mõjusate kõnedega olevat rahvale sügava mulje jätnud.

1917. aastal saabus Lääne-Eesti saarte lahingutest taganedes Haapsallu ka eestlaste rahvusväeosa - 1. Eesti polk - mille oli juba augustis kutsunud linnas korda tagama kohalik linnavolikogu, kes kartis, et sakslaste pealetungi ajal ei suuda Vene armee üksused korda hoida ning revolutsiooniliselt meelestatud sõdurid võivad ise kohalike elanike vara rüüstama hakata - selle pidi 1. Eesti polk linnavolikogu silmis ära hoidma. See üksustel ka õnnestus: takistati taganemise käigus marodööritsevate Vene vägede laastamist ning suudeti päästa ka Haapsalu arhitektuuriliselt silmapaistev raudteejaam, mida venelased tahtsid õhku lasta - rannikualad olid ilmselgelt langemas sakslaste kätte ning sooviti hävitada nii palju vara ja strateegilisi punkte kui võimalik, et vaenlast nõrgestada.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni ei levinud Eesti 1. Polgu seas enamlikke meeleolusid ning kui Tallinnas aeti bolševike poolt laiali Maapäev, tunnustasid Haapsalus paiknevad väeosad seda siiski kõrgeima riigivõimuna Eestis ning pakkusid, et see võiks tulla Haapsallu, kus see saaks rahvusüksuse kaitse all enda tööd jätkata, mida siiski ei juhtunud. Lääne maakonnavalitsus võeti 1918. aasta alguses küll enamlaste poolt üle, aga nende ideoloogiline mõju jäi Haapsalus siiski nõrgaks, peamiselt kuna linnas puudus tööstusproletariaat, kes oleks neid toetanud. Veebruarikuus tegi 1. Eesti Polk ka Maapäeva Vanematekogule ettepaneku, et Haapsalus oleks võimalik Eesti iseseisvus välja kuulutada. 21. veebruaril asuti iseseisvusmanifestiga koos isegi Lääne-Eesti poole sõitma, aga poolel teel saadi teada, et Haapsalus on juba Saksa väeüksused maabunud.

20. veebruaril anti 1. Eesti Polgu ülemale Ernst Põdderile käsk enda vägedega sakslaste edasitungi Ristil peatada, millest viimane keeldus. 21. veebruari hommikul saabusid Haapsallu Saksa väed, kellega rääkisid läbi 1. Eesti Polgu ülem Põdder ja valitsuse delegaat K. A. Hindrey.

Teatati, et Eesti on iseseisvaks kuulutatud (kuigi tegelikult toimus see alles kolm päeva hiljem) ning Vene-Saksa sõjas neutraalne. Ettepanekust marssida koos sakslastega Tallinnat vallutama väeüksused keeldusid, väites, et neil pole saapaid. 18. märtsil moodustati Haapsalu uus saksameelne linnavalitsus. Linnavolikogud Saksa okupatsiooni perioodil ei tegutsenud, kuna nende tegevus oli keelatud. Aprillis anti välja käsk Eesti väeosade laialisaatmiseks ning nii lõpetas enda tegevuse ka 1. Eesti Polk. Haapsallu jäi vaid väike grupp Saksa sõjaväelasi, okupatsioonivõimud suuri reforme ette võtta ei jõudnud, küll aga sooviti avada näiteks saksa õppekeelega kool.

Vare, Talis. 1. Eesti polk Läänemaal (oktoober 1917 - aprill 1918). Läänemaa Muuseumi toimetised IV. Haapsalu, 2000
Reikmann, Peeter. Mälestusi Venemaa revolutsioonist ja Saksa okupatsioonist. Läänemaa Muuseumi toimetised VII. Haapsalu, 2003
Õun, Mati. Suurlahing Väinamerel ja selle lähistel 1917. aasta oktoobris. Läänemaa Muuseumi toimetised XI. Haapsalu, 2008

Foto: http://www.virtsu.ee/ajalugu/1ms_albion.html