Saaremaa muinasaja lõpul

Sulge

Hilisrauaajal (1150-1227) kasvas kirjalike allikate hulk, kus Saaremaad on mainitud. Kirjeldatakse näiteks saarlaste rüüsteretke Lõuna-Skandinaaviasse 1170. aastal, mis kindlasti polnud ainulaadne sarnane ettevõtmine. Ka Henriku Liivimaa kroonikas on saarlasi mainitud seoses rüüsteretkedega Rootsi ja Taani, aga ka Mandri-Eestisse ja Lätti. Suur osa nende poolt ette võetud ja juhitud aktsioonidest vihjavad laiematele poliitilistele ja majanduslikele huvidele kui lihtsalt rüüstamine.

Muinasaja lõpul jätkus Saaremaal samade piirkondlike keskuste domineerimine, mis viikingiajalgi. Valjala maalinn rajati 12. sajandil ning Eesti saarte linnustest ainsana olid selle vallid ehitatud kuivmüürina laotud kividest - selle tugevad kindlustused kinnitavad kroonik Henriku tõdemust, et tegu oli Saaremaa tugevaima linnusega. Tõenäoliselt oli Valjalal väga keskne poliitiline positsioon, teise keskusena kerkib esile Kaarma maalinn. Lisaks linnustele võis hilisrauaaegsel Saaremaal olla ka administratiivseid keskusi: näiteks kerkib Kihelkonna südamena esile sealne sadam.

Matusekombestikus jätkus viikingiajale omane põletusmatuste traditsioon, aga säilmeid maeti varasemate kiviringkalmete asemel kivivarekalmetesse, mis enamasti rajati kõrgendikule või muule maastikus domineerivale kohale. Päris 12. sajandi lõpust on Saaremaal teada ka mõned laibamatused: tegu oli peamiselt naistega, kes olid maetud koos ehetega peaga põhja suunas. Seega ilmneb põletusmatuste kadumises kristluse jõudmine Saaremaale. Kristianiseerimise järel võeti laibamatused vähemasti eliidi seas ka suhteliselt kiiresti omaks - kuigi lahkunuid sängitati vahel veel koos ehtepanustega - nii et ristiusu kombed olid ühiskonnas tõenäoliselt juba varem tutavad.

Viikingiaegsed tendentsid süvenesid Saaremaal 12. sajandil ning selle ühiskond sarnanes enda iseloomult ja hierarhiliselt ülesehituselt suuresti sellega, mis on teada 10.-11. sajandi Skandinaaviast, eriti Ojamaalt. Saarlaste (ja üldse eestlaste) uskumused paistavad tol ajal olevat seotud erinevate „emadega", kes koos laste ja vahel ka meestega valitsevad loodusjõudude ja nähtuste üle. Arvatavasti polnud tegemist niivõrd jumalannade kui haldjatega, kellest usuti, et nad elasid inimeste sarnaselt. Kroonik Hernrik kirjeldab tundud saarlaste jumalat Tharapitat, kelle puhul on sidet otsitud Skandinaavia Thoriga, mis tihedate sidemete tõttu pole kindlasti võimatu.

Saarlaste rüüsteretked ja mererööv osutavad sõjameestekesksele ühiskonnale, kuid rohked ja rikkalike panustega naisematused eristavad Saaremaa ühiskonda viikingiaegse Skandinaavia peamiselt sõjamehi väärtustavast maailmast. Arvatavsti sarnanes Saaremaa ühiskond suuresti aga Ojamaal samal ajal valitsenud olukorraga. 12. sajandi lõpul oli saar arvatavsti seotud ka Taani kuningate ristisõjaambitsioonidega: 1196. või 1197. aastal korraldasid taanlased ristiretke Eestimaale - tõenäoliselt just Saaremaale. Kristliku vallutuse eelne Saaremaa, kus põllumajanduse kõrval oli tähtis röövretklusest saadav majanduslik ja sotsiaalne tulu, kujunes aga enda soodsa geograafilise asukoha tõttu üheks Eesti jõukaimaks piirkonnaks.

Jänes-Kapp, Kärt; Randma, Enn; Soosaar, Malle. (toim.) Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Tallinn, 2007