Taani aeg Saaremaal

Sulge

16. sajandi lõpul ning 17. sajandi alguses oli Taani Läänemere piirkonnas suurvõimuks: kuningriik hõlmas peale Saaremaa veel Ojamaad, Skånet tänapäeva Lõuna-Rootsis, Hallandit ja Blekinget, lisaks Norra ja Schlwswig-Holsteini hertsogkondi. Taani krooni alla kuulusid ka Fääri saared ja Island, millele lisandus ülemvõimu taotlus Gröönimaa üle. Ometi ei inkorporeeritud Saaremaad kunagi Taani riiki ning see jäi omaette üksuseks, mis oli monarhi jaoks perifeerne kõrvalmaa. Poliitiline sattumine Taani võimu alla saare siseelus reaalselt suuri muutusi kaasa ei toonud, peamiselt omas see tähtsust välispoliitilises sfääris - võitluses Rootsiga ülemvõimu pärast Läänemerel.

Saaremaal elas Taani ajal umbes 10 - 15 000 inimest, kellest enamuse moodustasid eestlastest talupojad, Vätta poolsaarel elas ka rootslasi, kes olid sinna asunud juba keskajal. Talurahvas jagunes jätkuvalt erinevate staatustega gruppideks, kelle kõigi seas aga kasvasid koormised, sest uute mõisamajapidamiste loomine tähendas üha suuremal määral talupoegade rakendamist mõisapõldude harimisel - enamik mõisaid tekkis saarel just 16. sajandil, mil pärisorjuslikud vahekorrad lõplikult kinnistusid. Aadlist kujunes samal ajal omaette Saaremaa rüütelkond, kellele Taani kuningas kinnitas suured õigused, mistõttu nad korraldasid kohaliku elu juhtimist maapäeva ja maanõunike kaudu. 17. sajandi alguses oli saarel 43 aadliperekonda, kellest pooled olid juba keskaegsed vasallid, pooled kodanlikku päritolu.

Kaubanduse arengule tuli uus poliitiline seisund aga kasuks: juba Liivi sõja alguses pagesid ka mitmed jõukamad inimesed mandrilt Saaremaale, mistõttu kasvas ka Kuressaare alevik, mis 1563. aastal sai endale linnaõigused. Taani aja lõpuks oli linnas 83 kodanikuperekonda, kellele lisandusid mitmed kodanikuõigusteta saarlased, nii et elanike koguarv võis olla 300-400 inimest. Linn sai mitmeid kaubanduslikke privileege, aga samas peeti silmas ka aadli huve, kuigi väikeste kõrvalsadamate kasutamise suutis linn keelustada ja kaubavahetus pidi toimuma ainult läbi Kuressaare. Väljaveokaupadeks olid peamiselt rukis, ka oder, elusloomad ja liha. Linnale tõi kasu tõsiasi, et Taani alamana omati tollivabadust Sundi väinade läbimisel. Hiljem nihkus kaubandusliku tegevuse kõrgpunkt siiski mandrile ja 17. sajandi alguses, mida iseloomustab mitmete kaubandustegevust monopoliseerivate kompaniide asutamine Taanis, ähvardas Kuressaare kodanikke täielik väljalülitamine väliskaubandusest.

Juba 1562. aastal kehtestati Saaremaal Taani protestantlik kirikuseadus, aga reaalsete muudatuste läbiviimine võttis aega. Tekkis probleeme pastorite leidmisega, kelleks tavaliselt said saksa tudengid, kes olid saarele koduõpetajateks tulnud. Kohalik asehaldur on enda kirjas Taani kuningale kurtnud, et enamik lihtrahvast on paganad, kes ei tunne jumalasõna ega sakramenti ning saarel valitsevat vanad tavad ning harjumused. Kuressaares tekkis kiriku juurde aga ka kool ning kuningas võimaldas Saaremaa kõrgklasside seast pärit inimestel ka välismaale õppima asuda - teada on 36 seda võimalust kasutanud noormeest, peamiselt Kuressaare raeliikmete või pastorite poega.

Rootsi ja Taani suhted jäid siiski pingeliseks ning 1611-13. aastal toimunud Kalmari sõja käigus sooritasid rootslaste väed Saaremaa vastu kaks suuremat rüüsteretke, mille käigus viidi ka saarlastest talupoegi vägisi Rootsi võimu all olevasse Mandri-Eestisse. Kuna Taanist abi ei saadetud ning asehaldur sõdurite värbamiseks eriti midagi ette ei võtnud, tekkis aadli hulgas ka väikesearvuline „rootsimeelsete partei", mille kaks liiget mõisteti majesteedi vastu sooritatud kuriteo eest isegi surma. Ajavahemikku 1613-43 võiks Rootsi-Taani suhetes pidada „külma sõja" perioodiks, mil passiivselt takistati teineteise mõjuvõimu tõusu Läänemerel. Kui 1640. aastatel puhkes Tortenssoni sõda, siis see Saaremaad otseselt ei puudutanud ning lahingud, mille tõttu Taani pidi saare Rootsile loovutama, peeti mujal. Brömsebro rahulepinguga loobus Taani Saaremaast, mis asus selleks ajaks juba selgesti välja kujunenud rootslaste mõjusfääris Läänemere idarannikul.