Elu Eesti NSV-s

kaardile

1956

1950. aastatel asendus metsavendlus põrandaaluste noorsoorühmade tegevusega. Salaorganisatsioone iseloomustas range distsipliin, põhikirjad, käsitsi kirjutatatud lendlehed. Eeskuju ammutati metsavendade tegevusest ja iseseisvusaegsest kirjandusest. Üheks selliseks organisatsiooniks oli Eesti Rahvuslaste Liit. Aktiivne vastupanuliikumine hääbus eriti pärast Stalini surma, mil olud hakkasid tasapisi vabameelsemaks minema. Nikita Hruštšovi valitsusajal ehk "sula"-ajastul said mitmed Stalini ajal hukka mõistetud loometegelased, näiteks Friedebert Tuglas, taas avalikku ellu naasta. Tänu olude paranemisele ja arusdaamale, et sõda Lääneriikide ja Nõukogude Liidu vahel ei tule, kohandus enamik inimesi tasapisi nõukogude korraga. Siiski näitas suur teisitimõtlejate hulk ja mitmed meeleavaldused, et vabaduspüüded pole rahva seas kadunud. Nõnda elati Eestis kaasa nii Ungari kui ka Tšehhi ülestõususdele kommunistliku korra vastu (vastavalt 1956 ja 1968).

Läbi kogu nõukogude aja eelisarendati Eestis rasketööstust, mistõttu toodi sisse ka palju võõrtööjõudu. Enamik neist asus elama tööstuspiirkondadesse Ida-Eestis, aga ka Tallinnasse. Maal valitses kolhoosikorraldus, kuni 1950. aastatelõpuni olid kolhoosid enamasti vaesed, siis aga said mitmed neist jalad alla ja saavutasid majanduslikult kohati õpris suure edukuse. Üldiselt pärssis nõukogude majandusmudelit siiski see, et kõik kuulus riigile ja üksikisikul polnud kuigi suurt motivatsiooni pingutada.

Side läänemaailmaga: Stalini valitsemise ajal oli kogu Nõukogude impeerium muust maailmast "raudse eesriidega" eraldatud. Informatsiooni saamise olid välisraadiojaamad, millest osa hakkasid peagi edastama saateid ka eesti keeles. Esimeseks oli "Ameerika Hääl", mis alustas tööd 1951 New Yorgis. Hiljem lisandus ka raadiojaam "Vaba Euroopa". Välismaale reisimise võimalused olid esialgu äärmiselt piiratud, kuid alates 1960. aastatest hakkasid kontaktid siiski tihenema. Eriti oluline oli Tallinn-Helsingi laevaliini avamine, mis võimaldas Soome turistidel Eestit külastada, mitmed eestlased said minna ka Soome. Välis-Eestiga suhtlemiseks moodustati EKP nõudmisel eraldi agentuur (VEKSA), mis oli küll võimude kontrolli all, kuid võimaldas siiski kultuurilist suhtlust väliseestlastega.

Eesti NSV kultuurielu: Jätkati omariikluse ajal rahva- ja seltsimajades koos käinud pilli-ja näitemängu ning laulukooride traditsiooni. Suursündmuseks kujunes 1947 a. üldlaulupidu. Hoolimata punalippude lehvimisest, muutusid laulupeod nõukogude ajal omanäolisteks rahvusliku varjundiga massiüritusteks. Eesti "teiseks hümniks" kujunes Lydia Koidula "Mu isamaa on minu arm", mis peaaegu alati laulupeo lõpetas. Kirjanduselu oli stalinlike repressioonide tõttu tükk aega madalseisus, alles 1960. aastate alguses tuli peale uus põlvkond noori kirjanikke, kes "sula" ajal endale nime tegid. 1970. aastatel sai Eesti olulisimaks kirjanikuk Jaan Kross, kes kirjutas peamiselt ajaloolisi romaane.

Allikas: M.Laur, A. Pajur, T. Tannberg "Eesti ajalugu II" Tallinn 1995 "Avita"


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kirik
  • kivid
  • mõis
  • NB
  • nool
  • ring
  • sadam