EKP 1920. aastatel lõpul ja 1930. aastatel

Sulge


1920. aastatel lõpul oli EPK-s umbes 180 liiget, kogu Eesti ainus kommunistlik organisatsioon tegutses Tallinna patareivanglas, kus samas anti isegi välja enamlikku ajalehte.

1930. aastal võttis Komintern vastu otsuse „Seisukorrast Eestimaa Kommunistlikus Parteis", milles tunnistati tõsiasjaks sügav kriisiseis EKP-s. Seetõttu otsustati 1931. aastal kõik kohalikud parteiorganisatsioonid laiali saata ning alustada uute liikmete registreerimist.

1932. aastaks oli Eestis siiski vabaduses vaid 20-30 EKP liiget. Sellele vaatamata jätkas partei tagasihoidlikult enda põrandaalust tegevust ja mõjutas majanduskriisi ajal näiteks sotsiaalselt rahulolematuid töölisi.

Enamik NSV Liidus elavaid eesti kommuniste hukkus 1937.-38. aasta massirepressioonide käigus, sealhulgas kogu EKP Keskkomitee. Teiste seas tapeti ka Viljandimaalt pärit oluline eesti kommunistide liider Jaan Anvelt, keda kirjanikuna tunti Eessaare Aada nime all. Ta oli olnud Eesti Töörahva Kommuuni esimees ning 1924. aasta putši üldjuht.

Eestis elavate kommunistide side Kominterniga katkes, sealt ei tulnud enam juhtnööre ega rahalist toetust. Pärast Konstantin Pätsi riigipööret vabastati samas Eestis 1938. aastal amnestiaga suur hulk kommunistliku tegevuse eest süüdimõistetuid. Ilma Moskva suunisteta moodustasid vabanenud EKP aktivistid 1938. aastal viieliikmelise illegaalse büroo, mis täitis vormiliselt kohaliku EKP keskkomitee ülesandeid kuni 1940. aasta suveni. 1930. aastate lõpuks oli aga Eesti Kommunistlik Partei oma 150 liikmega marginaalne liikumine, millel ei olnud ühiskonnas märkimisväärset kõlapinda.

Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005
Tarvel, Enn (tom.) et al. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee. Organisatsiooniline struktuur 1940-1991. Tallinn, 2002
Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika. I osa, 1900-1940. Eesti entsüklopeediakirjastus. 2004

Foto: http://www.patarei.org/est/

(2) http://vikerraadio.err.ee/saade/eesti_lugu/233